Erinevate elupaikade (36% uuringutest metsas, 29% põllumajandusmaastikul, 14% rohumaadel, 9% põõsastikes) tuuleparkide andmetest on selgunud, et globaalne keskmine linnu ja tuuliku (ehk tuugeni) kokkupõrkesagedus on 0,046 kokkupõrget tuugeni kohta aastas. Valdavalt toimuvad need röövlindudega, täpsemalt haugaslastega (Accipitriformes) – nende keskmine kokkupõrkesagedus on ligi kaks korda suurem keskmisest (0,073 tuugeni kohta aastas), keskmisest sagedamini hukkuvad ka toonekurelised (Ciconiformes) ja mõningad kurvitsalised (Charadriiformes), alla keskmise sagedusega aga hanelased (Anseriformes), kanalised (Galliformes) ja värvulised (Passeriformes).
Eestis on lindude hukkumist tuuleparkides (nagu ka teisi tuuleparkide mõjusid) uuritud vähe. Puudub ühtne standard nii eeluuringu kui mõjude järelseire läbiviimiseks. Planeeringutes on keskkonnamõjude strateegilise hindamise (KSH) aruande alusel sageli määratud ka ehitusjärgse linnuseire kohustus, kuid seire maht on kohati olnud ebapiisav.
Tuuleenergia arendamine aitab täita riiklikult seatud energia- ja kliimaeesmärke, kuid see peab toimuma loodusväärtusi võimalikult vähe kahjustades. Looduskaitseliste väärtuste arvestamine on olulisematest kriteeriumitest tuuleparkide planeerimisel ja linnustik on tuuleparkide poolt enim mõjutatud liigirühmi. Seetõttu on vajalik koondada laiapõhjaline üle-eestiline teave maismaa linnustikust analüüsina, mis aitab paremini planeerida potentsiaalseid tuuleenergiaks sobivaid maismaa-alasid ilma loodusväärtusi kahjustamata ja vastuollu minemata riiklike ning rahvusvaheliste kohustustega. Samuti aitab teabe koondamine kaardistada võimaliku andmevajaku.
Märksõnad: tuuleenergia, tuulepark, tuulik, linnustik, keskkonnamõju, loodusväärtus